Jagamisele!

esmaspäev, juuli 16, 2012

Kaduviku radadel


/.../ Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk. /.../
A.Alliksaar

Hiljuti sain kurva telefonikõne K. emalt, kes teatas, et K., minust mitu aastat noorem kursaõde, oli surnud. Nägin teda umbes kuu aega tagasi - kõik oli siis veel hästi, töö ja kool ja otsingud ja... Ja siis korraga ei ole enam inimest. Olin sõnatu. 

See, kuidas meid on koolitatud surmaga toime tulema, on üpris nutune - enamik inimesi ei ole surnud inimest näinud, leinaga joostakse täiesti kokku, leinajale ei osata midagi öelda ega teha (lihtne käepigistus ja kaastundeavaldus on midagi erakordselt ebatavalist vist meie kasvatuse juures?) ja pärast lähedase kaotust ollakse veel kuid või aastaid düsfunktsionaalne. Igavene noorus on ju nii meeldiv, vääramatu tervis võiks ju olla saavutatav, vanad võiksid surra vaikselt, õnnelikult, terve mõistuse juures olles ja une pealt ning eelistatavalt tervete silma alt väljas. No et ei ole vaja meelde tuletada elu kaduvust ju kogu aeg.
Najahh. Tegelikult päris nii vist enamikel kordadel ei lähe. Praegu läks täitsa minuvanune inimene.
Mul olid kunagi enamik vanavanemaid elus - see on see noorte vanemate lapse boonus. Aja möödudes tõmbus ring muidugi koomale ja nii sain ma õige mitmetel matustel käidud. Surnuaedade vahel kasvanud ja mänginud põngerjana polnud mul suurt hirmu või aukartust ka kalmistuste vastu, selline rahulik tseremoonitsemine on seal mu meelest tavaliselt toimunud.
Krahh käis siis, kui mu klassivend, lähedane inimene, kellega lapsest saati olin koos kasvanud ja mänginud, ära suri. Käisin ise siis ka vist nädalaid zombina ringi. Mõistetamatu. Alateadvus haaras ta unedesse ja nägin teda (ja tegelikult ka kõiki surnuid lähedasi) lugematuid kordi unes. Pikad vestlused, mida temaga unes pidasin tagusid ärgates veelgi selgemalt ajju - teda pole enam. Peab see siis nii traumeeriv olema?

Vaatasin huviga selle surnud inimese FB kontot. Hoidsin hirmuga hinge kinni, ega keegi ometi ühe sõbra poolt postitatud surmakuulutust like'ima ei hakka - mine tea, inimesi ju igasuguseid. Ja siis tabasin end mõttelt, et kogu sotsiaalmeediamajandus on ka üles ehitatud igavese elu ja õnne põhimõttel. Like. Meeldib. Jaga oma elu ja parem oleks, kui see elevustest koosneks!
Lugesin postitust, midagi öelda ei viitsi (sest sõnade seadmine ju kulutab aega ja energiat!), aga annan märku, et olen hüüatuse läbi lugenud. Aga kui ei meeldi? Kui on lihtsalt nii õudne/kurb/traagiline/ebamugav/nõutukstegev, et ei meeldi? Siis ei postita selliseid asju! Või peida see oma uudisvoost. Eira! Ära tee välja. 
Üleüldse - mõtlesin, et eriti praegusel aastaajal hõiskavad kõik üksteise võidu pulmapiltide ja titesündidega, aga keegi ei anna maailmale teada, et nende vanaisa või sõber või õpetaja on surnud. Või kui antakse, siis on see selline õõva tekitav postitus - miks peab keegi, midagi NII intiimset postitama!? Noh, intiimsem kui verine titt pärast sündi siis või? Või siis: On seda vaja siis kõigil teada? A milleks mul seda muud tingetangelit vaja teada on? Ja miks ei oska inimesed enam sõnu kasutada? Meie mõtlemis- ja tundmisvõime hävitajaks on see sinine pöial-püsti-nupp.

Surm paneb ühelt poolt mõtlema, et peaks veelgi intensiivsemalt elama, inimesi ja elamusi koguma, tundma ja tunnetama, iga päev võib olla viimane; teiselt poolt jällegi tahaks hoopis endasse sulguda, mitte midagi teha ja mitte kedagi enda lähedale lasta. Sest kui kedagi lähedast ühel päevale enam pole, siis on ju lihtsam ise edasi olla. Päeva lõpuks oleme ju kõik üksi.

Kommentaare ei ole: